tegin külmkapis juba tükk aega seisnud poolikule valgele veinile põhja peale ja nüüd on hirmus tahtmine uus avada. aga ma vist siiski ei hakka – see üksi kodus joomine pole päris minu rida.
veider suvi on olnud ja eriti veider, et teda on üksjagu veel jäänud, kuigi minu üksik majake roheluses mattub igal õhtul üha varem pimedusse ja nina tunneb õhus sügisejaheduse tõotust. mõtlesin kevadel suvele üksi iseendaga ja üksi iseendaga olen ma ju olnud ka, sest nii palju pole ma omaette maal vist kunagi varem olnud, ja nii mõnus pole seal ka olnud ja nii palju külalisi pole mul seal ka kunagi käinud kui sel aastal. ja ise olen sattunud mitmetesse paikadesse ja sealt ikka taas maale tagasi ja üksildasena ma pole end sugugi tunda jõudnud ja see on hea tunne. ma hakkan arvama, et üksildus oli midagi, mille ma olin välja mõelnud. just üksildus, mitte üksindus. kuigi ma ei välista, et ma selle enda jaoks kunagi jälle välja mõtlen.
ja selles mõttes on olnud veider suvi, et paljud mu elu olulised inimesed on sellest läbi käinud – kes vaid vilksatanud, kes sisse astunud, kes ringiga tagasi jõudnud. kõik on kuidagi täiesti lahtine ja täiesti ootamatult see rahustab mind.
ütlesin lahti stsenaariumist, mida olen ligi kaks aastat (tulemusetult) kirjutada püüdnud ja see vabanemise tunne oli eufooriline. üllatuslikult sündis sellest otsusest tahtmine kirjutada – kirjutada omi asju, ise, enda pealt ja enda seest, ilma arenduseta, ilma pitchimiseta, ilma treatmentite, outline’ide ja muude piinarikaste protsessideta, lihtsalt olla oma mõtetega ja üldse mitte hoolida, kas see vastab kellegi reeglitele või maitsele või arusaamisele. ja ka selles on midagi eufoorilist. kas sellest midagi tuleb, on teisejärguline. lihtsalt äkki tekkis väga palju aega lugeda ja mõtelda ja teha asju, mis on mingitel teistele teadmata põhjustel olulised.
püüan igapäevaselt praktikaid teha. on kummaline, et isetuse poole püüeldes hakkan iga päev justkui üha teravamalt tajuma ennast. ma ei saa sellest päris hästi aru.
aga eks see ongi kõik nagu üks küüni täitmine, mida eile omakorda jälle saueaugul näha sai, kus igaühel on omad mõtted ja omad tahtmised ja nii me muudkui viidame seda aega, kuni tuleb üks sass ja näitab meile kätte selle luugi, kust paistab valgus. aga kas me sealt luugist välja ronime, või jääme sinna heina sisse sellest unistama, see on muidugi juba hoopis teine teema. sest kas see meie mina on seal teiselpool luuki veel alles ja mis sellest olema peaks, kui ei ole…
umbes seda küsis üks tüdruk mu käest, kui me pärast pidu päikeselisel terrassil hommikust sõime ja enamik sõpradest alles toas magas ja ma ei osanud midagi vastata. ta küsis, et kui ümbersünd on olemas, kas meie hinged jäävad siis järgmises elus tervikuna alles. ja ma jäin täitsa vait, ei osanud midagi öelda.
