mereäärne

minu lemmikkohaks on saanud õhtune rand. siis, kui päike on vines või ei ole enam nii terav, aga õhk on veel soe ja hästi mahe, tuult ei ole ja teised inimesed on ära läinud.
täna sain aru, et ma ei ole mitu päeva õieti kellegagi rääkinud. kuigi majas on rahvast veel, aga meie vestlused piirduvad laias laastus fraasidega “tere hommikust”, “head isu” või “kas jätan ukse lahti”. rohkem tõtt-öelda ei taha ka. ma tulin siia koolimäele loomepagendusse, üksi olema ja kirjutama, ning seda ma teen, koos kõigi kõhkluste ja kahtlustega.
tingimused on ideaalsed, mina ise… pole ideaalne. olen selline nagu ikka, kõigi oma heade ja veadega. kirjutamine sujub üle kivide ja kändude. aga ma ei anna alla.
igasugused assotsiatsioonid on selle koolimäe majaga – kuidas ma lapsena siin olin ja budismi instituudi suvepäevad, kus ma kohtusin tulevaste india reisikaaslastega ja hiljem kui tenzin siin oli ja mingid jutud nõndaläinud isand mälliga sealsamas köögiakna all, kus ma nüüd üksinda istun ja oma hommiku-, lõuna- ja õhtueinet söön.
merevesi on praegu pööraselt soe ja samuti ilm ning siin ma siis nüüd olen, püüdes oma meelt lahutada ja kokku panna ja vaadata, kas sellest loost saab ometi asja.