mõtlesin täna veel pikalt loomingu ja mina (või ise) teemal. et millest tuleb see loomeinimeste (kelle hulka end teatud mööndustega siiski loen) tungiv, lausa eksistentsiaalne vajadus teha oma asja. ja ma ei vaidlusta üldse, et enamik neist (meist) on üüratud egomaniakid. aga samas on selles siiski ka midagi muud. ma ei usu, et tegemist on mingi eriti patoloogilise vajadusega endast rääkida. (taas kord – mitte et endast rääkida poleks meeldiv ja kes meist seda ei teeks…) pigem on see siiski vajadus lülitada välja segajad, et paremini kuulda, paremini kuulata, mida maailm (kõiksus, tervik, lõputus) räägib. sest kui looming on kanaliseerimine, ja paljud meist arvavad, et on, siis mida puhtam on kanal, seda selgem on ju sõnum, mida ta kanaliseerib. niisiis on see minasse tõmbumine ehk just viis avada ennast millelegi suuremale? mis ideaalis võiks ju lõpuks viia välja mina ületamisele.
küllap kuulub siia juurde ka protsessi ja tulemuse teema, aga see tundub praegu liiga keeruline. kas ma ületähtsustan protsessi, sest tulemused on kesised? või millega neid üldse mõõta? menuga? iseenda sisemise rahulolu/rahulolematusega? mõjuga ühiskonnale? samas, kui vaadata seda kõike kui arenguahelat, siis pole üks teisest lahutatav, ei isiklikul ega inimkonna kollektiivse teadvuse tasandil. ma olen kindel, et andetu helilooja hetkeline õnnetunne kuskil katusekambris arvuti taga jõuab mingil salapärasel teel minuni, isegi kui ta oma heliteose järgmisel hommikul ära kustutab.
Tead, miks mulle nii väga meeldib Su blogi lugeda? Sest kui iga natukese aja tagant vähemasti üks mu kolmest lapsest “Emme!!!” kisab, siis ise nende asjade peale mõelda praegu lihtsalt ei jõua…
Aga mina jälle loodan mõne aasta pärast olla samas seisus, mis Sina
)
Loodetavasti Su lootus siis ka täitub, eriti, kui lootusest veendumus kujundada. Ega minagi ju tegelikult poleks ilmaski nõus oma praegusest olukorrast loobuma:)