vahel

vahel matab kurbuselaine sind niimoodi enda sisse, et sulle tundub, et sellest ei saagi välja. ja kui see, kes üritab sulle kätt ulatada, teeb seda justkui muuseas, nagu poleks midagi juhtunud, kuigi on ise see, kes su sinna tõukas, ehk küll tahtmata, ei suuda sa sellest käest kinni haarata.

armastus ja vihkamine

kõige lihtsam on hakata vihkama inimest, kelle lähedus on sind kunagi väga õnnelikuks teinud. kes suudab sellest tundest üle saada, on astunud väga suure sammu.

tõend armastusest

see naine kogus tõendeid armastuse kohta
üks naeratus
üks laul
üks telefonikõne
ja tema väike hõbedane arvuti sai tõendeid täis

kogu armastus
sai salvestatud
aga naisesse
ei jäänud enam midagi

mereäärne

minu lemmikkohaks on saanud õhtune rand. siis, kui päike on vines või ei ole enam nii terav, aga õhk on veel soe ja hästi mahe, tuult ei ole ja teised inimesed on ära läinud.
täna sain aru, et ma ei ole mitu päeva õieti kellegagi rääkinud. kuigi majas on rahvast veel, aga meie vestlused piirduvad laias laastus fraasidega “tere hommikust”, “head isu” või “kas jätan ukse lahti”. rohkem tõtt-öelda ei taha ka. ma tulin siia koolimäele loomepagendusse, üksi olema ja kirjutama, ning seda ma teen, koos kõigi kõhkluste ja kahtlustega.
tingimused on ideaalsed, mina ise… pole ideaalne. olen selline nagu ikka, kõigi oma heade ja veadega. kirjutamine sujub üle kivide ja kändude. aga ma ei anna alla.
igasugused assotsiatsioonid on selle koolimäe majaga – kuidas ma lapsena siin olin ja budismi instituudi suvepäevad, kus ma kohtusin tulevaste india reisikaaslastega ja hiljem kui tenzin siin oli ja mingid jutud nõndaläinud isand mälliga sealsamas köögiakna all, kus ma nüüd üksinda istun ja oma hommiku-, lõuna- ja õhtueinet söön.
merevesi on praegu pööraselt soe ja samuti ilm ning siin ma siis nüüd olen, püüdes oma meelt lahutada ja kokku panna ja vaadata, kas sellest loost saab ometi asja.

juhuluule tühjusesse

ma hakkasin sind ootama niipea, kui olid lennujaama turvaväravast sisse astunud
ei, varem
siis, kui sa kohvrit pakkisid
või veel kunagi enne
ma ootasin sind nädalaid ja päevi
hommikust õhtuni ja öösel unedes
kui sa tagasi tulid, ootasin sind ikka veel
ja siis mul tuli meelde
et ma olen oodanud sind alati
läbi elu
kuidagi ikka veel uskudes
et ühel päeval sa jõuad päriselt mu juurde

puusepad, tõstke kõrgele sarikad!

salinger on surnud. ma ei oleks uskunud, et see uudis mind niimoodi puudutab. kummaline on see ühe inimese mõju teistele, kes teda kunagi ei tundnud. aga ma ei tea, kas mind on kunagi ükski lugu selliselt kõnetanud nagu “franny ja zooey”. jah, neist kõigist just “franny ja zooey”. selles oli nii mitu äratundmist, et neid jätkus järgemööda paljudeks aastateks.

katkend

“Toon ära veel ühe näite erinevusest meie maailmanägemises. Üht perekonda Catherine’i naabruses tabas hiljuti kahekordne katastroof: nii noorel emal kui ka tema kolmeaastasel pojal avastati vähk. Kui Catherine mulle sellest rääkis, suutsin mina vaid õudust tundes pomiseda: “See perekond vajab nüüd küll Jumala armu.” Õde teatas selle peale kindlal toonil: “See perekond vajab nüüd sooja toitu,” misjärel ta korraldas nii, et terve aasta käisid kõik naabrid neile kordamööda lõunasööki viimas, ilma et ükski päev oleks vahele jäänud. Ma pole kindel, kas mu õde sai üldse aru, et see oligi Jumala arm.”
Elizabeth Gilbert, “Söö, palveta, armasta”

kaheksateist võtit

ma olen viimasel ajal hakanud tähele panema, et asju, mida kaasas tassida, tekib aina juurde. sageli on tööle minnes tunne, nagu läheks reisile. võtsin siis huvi pärast kokku, mis asjad need on, mida ma igapäevaselt kaasas kannan, ja sain päris pika nimekirja: kaheksateist võtit (enda ja lähedaste kodud + suvila + töö), autovõti, telefon, rahakott, mala, kosmeetikakott (mille sisu üles lugeda läheks liiga pikale), pabertaskurätid, isiklik märkmik, töömärkmik, loominguline märkmik, telefonilaadija, peavalurohud, allergiarohud, näts, hingeõhuvärskendaja, tikud (igaks juhuks, kuigi ei suitseta), juuksehari, riidest poekott, neli pastakat, autodokumendid, krediitkaarditasku, sülearvuti, arvuti toitekaabel, ID-kaardi lugeja, kõu-internetiseade, diktofon (ei tea küll, miks?) ning tavaliselt ka üks või mitu raamatut. ja tihtipeale ka sall ja soojad riided. ning vahel ka vahetuskingad või midagi süüa-juua.

ütleme nii, et sellest ajast, kui sai mindud õue, üks võti paelaga kaelas, on väga palju vett merre voolanud…

suur pauk

sinus oleks nagu dünamiit, ütles ta täna. kaitseprillid peavad kogu aeg ees olema, sest iial ei tea, mida näkku lendab, aga sinuga saab suurt pauku teha.

armsad haigettegijad

naljakas, kuidas mõned inimesed on justkui mõeldud selleks, et anda meile need kõige valusamad kogemused. nii nad tulevad, jälle ja jälle, ise mõistmata, mida nad oma tulemisega kaasa toovad, ja lähevad, jälle ja jälle, mõistmata, et sellest sinus iga kord midagi puruneb. aga ometi on just nemad need, kes teevad meid tugevaks. ja panevad mõistma, et saada haiget on sinu enda valik, mitte tema oma. sellepärast – hea, et nad olemas on.